Lõpuks ometi KÖÖK

Eelmisel nädalal sai lõpuks ometi valmis meie köök.

Esimesed kapid ja kodumasinad tulid kohale küll juba paar nädalat tagasi, aga kuna töötasapinna augud ei klappinud kappide asukohaga, tuli see ringi teha.

Paar nädalat elasime nii, et süüa sai teha ainult ahjus. Seega oli meil menüüs põhiliselt ahjuköögiviljad - ahjuköögiviljad lihaga, ahjuköögiviljad kanaga, ahjuköögiviljad lihapallidega jne jne. Nõusid pesta saime ka ainult keldris olevas kraanikausis. Nii, et peale sööki jooksin kümme korda üles alla, et kõik nõud puhtaks saada. Aga ometi oli see kõik ikka parem, kui lõputi grill, hamburger ja pizza.

Lisaks avastasime, et olime ülemised kapid planeerinud liiga kõrgele. Kuna me kumbki just eriti pikad ei ole, siis otsusasime kapid ikkagi 10 cm alla poole lasta. Nii et töömehed said kapid kenasti jälle seinast maha kruvida ja natuke madalamale tagasi panna. Ülemine karniisi liist oli ka muidugi sellest tulenevalt vaja jälle uus teha. Igal juhul oli see ainuõige otsus, nüüd on võimalik ikka vähemalt alumistest kappidest asju ka ilma redelita kätte saada. Ülemiste jaoks peab nii kui nii tooli peale ronima vms.

Köök peaegug valmis, ainult tööpind veel puudu

Nüüd lõpuks on aga kõik valmis, pliit olemas, kraanikaus omal koha ja vesi ning kanalisatsioon köögis. Isegi söögilaud on juba oma kohale pandud. Ainult kattekiled on veel eemaldamata, aga nendega ootame kuni remont täielikutl valmis saab. Lastele pakub muidugi kõige suuremat rõõmu elektriliselt avanev prügikast 😉

Kõik paigas

Enamuse nõusid ja muid köögitarvikuid oleme juba  korterist uude kööki kolinud, jäänud on veel ainult hommikusöögiks vajalik ja mõned üksikud taldrikud ning üks pott ja pann juhuks, kui mõni kord peaks ikkagi seal ka süüa tegema.

Eile tegime oma uues ahjus juba ka esimese õunakoogi.

Pildistamise ajaks oli pool kooki juba otsas

Kui mõleda, mida oleks võinud tesiti teha, siis paar asja ikka leiaks
Esiteks ahju ja cargo pealsed kapid on mõtetult sügavad, nii kaugelt ei ole võimalik asju kätte saada ka redeliga kapi juurde ronides. Pean sinna ilmselt asjad mingites kastides paigaldama.
Teiseks köögi kraan on nii palju kraanikausist kõrgemal, et pestes pritsib vesi laiali. Alati peab meeles pidama, et pesed kraanikausi sees, mitte selle kohal.
Rohkem puudusi siiani veel avastanud ei ole. 😊

Elutuba hakkab valmis saama

Vaikselt, aga siiski, hakkab meie maja üha rohkem ja rohkem elamiskõlbulikuks muutuma.
Paar nädalat tagasi sai elutuba juba üsna elukõlbuliku ilme.

Mõned nädalad tagasi valisime välja seinavärvi ning värvisime ära kamina seina ning ukse esise väikse koridori.

Siis sai maha parkett. Parketi alla panime Pyroc'i plaadi ning sinna sisse küttetorud.

Kütteplaadid maas

Elutuba

Kööginurk

Nüüd on veel vaja elutoa poolele tapeet seina saada, pistikupesad ja lülitid paigaldada ning muidugi liistud panna 😊

Uus trepp

Augusti viimasel päeval jõudis kohale meie uus trepp.
Trepi tellisime Männiku Saekojast. Teenindus oli väga meeldiv ja trepi saime kätte kahe nädalaga.
Igaks juhuks katsime trepi astmed kiiresti paberiga kinni, et ehituse käigus ära ei kriimustaks ja nii ei olegi mul kogu trepist korralikku pilti.

Kuna vaheplatvorm oli liiga madalal, kaalusime enne lõpliku otsuse langetamist mitmeid variante. Alguses plaanisime vaheplatvormi üldse välja lõhkuda ja uue valada, seejärel oli päevakorral teha vaheplatvorm samuti trepi materjalist ning koos trepiga. Lõpuks jäime siiski selle juurde, et vana platvormi välja ei lõhkunud ning tegime sinna väikse kõrgenduse peale ning katsime parketiga.

Esimene tuli kaminas

Uue kaminaga tuli kaasa ka juhis alustada vaikselt sissekütmisega nädalake peale kamina valmimist.
Nii asusimegi siis 26. augustil kogu perega kaminat kütma.

Kütmiseks vajalikud lepapuud saime minu vanemate juurest suvilast.
Lapsed olid mõlemad elevust täis ja käis kõva kauplemine, kes saab puud kaminasse panna ning kes tule süüdata.

Nii tähtsa sündmuse puhul tuli avada ka šampuse pudel

Tuulekoda

Juuli lõpus alustasime viimaks tuulekoja ehitusega. Vundamendi valamisest ja sellega seonduvast kirjutasin siin. Tänaseks on seinad samuti püsti ja soojustuski paigaldatud.

Seinte ladumine käis minu jaoks üllatavalt kiiresti. Kaks meest ja üks päev tööd ning seinad püsti.
Vundament, tõsi küll, sai laotud ja soojustusega kaetud mõned päevad varem.

Vundament laotud

Tuulekoja seinad püsti

Tuulekoda

Kui seinad püsti, valasime ära ka põranda

Tuulekoda seest poolt

Põrand valatud

Seejärel sai peale veekindlast vineerist katus

... ette aknad ja seintele soojustus

Nüüd ootab kogu maja krohvimist.
Tuulekoja peale tuleb väike rõdu, kus hommikuti kohvi juua 😏

Kamin paigas

Esimene asi on nüüd siis lõpetatud - täna sai paika meie kaminahi.

Kamin on üks väheseid asju, mille valimist me alustasime varakult. Juba möödunud aasta suvel käisime esimest korda erinevaid variante vaatamas. Alguses oli meil plaan teha kamin läbi seina, nii et see paistaks nii külalistetoa kui elutoa poolt, aga selle plaani matsime siiski maha. Pelgasime, et selline klaasidega avaus seinas ei anna piisavalt müratõket.

Poodidele paar tiiru peale teinud, jõudsime järeldusele, et tahame mitte lihtsalt kaminat vaid soojusttalletavat kaminahju. Enamustel ahjudel oli kütte kolle nii väike, et korralikud puud sisse ei mahukski. Meie tahtsime ikka suurema koldega kaminat, millest tuli välja ka paistaks. Valikusse jäi kaks varianti - Nunnauuni ja Tulikivi. Nunnauunist meeldis meile väga klaasist välispinnaga ahi, aga lõpuks otsustasime ikkagi Tulikivi Karelia kasuks.

Selle aasta ehitusmessil saigi lõpuks ost tehtud ja kaminahi ära tellitud. Maksime ettemaksu kohe ära ja jäime juuni lõppu ootama. Lepingus oli kirjas ka lõpliku summa tasumise kuupäev ning ahju saabumise aeg. Ettenähtud päeval maksin raha ära ja jäin ootama, et keegi annaks mulle teada, kui ahi saabub.

Kaks nädalat hiljem, ei olnud ma oma ahjust ikka veel midagi kuulnud ja otsustasin saata e-kirjaga küsimuse, kas ahi on kohal. Järgmisel päeval sain vastuse, et ahi on kohal ja nemad ei teavita kliente ahju saabumisest, sest lepingus olevat see kirjas, millal ahi tuleb.

No jah, ilmselt olen ma klienditeeninduse valdkonnas liiga kaua töötanud, sest minu arusaam kliendisõbralikust teenindusest on natuke teine, kui see, aga mis teha... Kõige olulisem on siiski see, et ahi on kohal.

Igal juhul pakuti meile nüüd minu kirja peale paigalduse aega augusti lõpuks, kuigi selles samas lepingus oli kirjas ka eeldatav paigalduse aeg - juuli keskpaik. Augusti lõpp tundus meile jälle liiga hilja, tahame ju siis juba sisse kolida. Lisaks tahtsime me, et keegi tuleks ja vaataks üle meie korstna ja õhukanalid, et kas kõik sobib või tuleb midagi veel muuta. Mees helistas firmasse ja vaidles telefonile vastanud naisterahvaga ikka tükk aega selle üle, kuidas asjad tegelikult käima peaks.

Igal juhul tuli sellele järgneval nädalal üks spetsialist kohale ja vaatas meie korstna ühendused üle. Ka kohapeal saime veel vaielda hea klienditeeninduse eelduste üle, aga lõpuks õnnestus meil siiski saada paigaldusaeg auguste alguseks.

Nädala eest valasime ahju alla väikse kõrgenduse, et ahi parketiga ühele kõrgusele saaks.

Eile siis algaski kamina ehitus ja tänaseks on meie elutoas tuliuus kaminahi. Nüüd jääb ainult lasta sel nädalake kuivada ja siis võib vaikselt proovida kütta, kuigi sellise palavusega on ilmselt mõistlik see kütmine veidike edasi lükata, sellise ilmaga mingit korralikku tõmmet loota, oleks ilmselt naiivne.

Esimese päeva õhtuks oli pool ahju valmis

Esimese päeva õhtuks oli pool ahju valmis

Valmis kaminahi

Valmis kaminahi

Uued kodulooma ja muud aiarõõmud

Juba paar nädalat käib meie juures iga päev üks kass. Lastel muidugi rõõmu kui palju. Iga päev oodatakse, millal Triibu (kassi pärisnime me ei tea, aga lapsed ristisid ta Triibuks) tuleb. Kass on mänguhimuline ja sõbralik. Tundub, et ta on hiljuti poeginud, kõht on selline väljaveninud, aga pisikesi ei ole ei meie ega naabrid näinud, nii et ei teagi, mis nendest sai.

Naabrte koerale ei meeldi selline asjade käik aga sugugi. Nii kui kass meie õue peale tuleb, hakkab koer aia ääres haukuma ja enne järgi ei jäta, kui pererahvas ta tuppa viib. Kui kassi näha ei ole, käib koer mitu korda aia ääres kontrollimas, kas kassi tõesti kusagilt ei paista. Kass samas ei lase end koera haukumisest sugugui häirida ja vedeleb rahuga murul. Viimastel päevadel on ka kass hakanud aia ääres käima (vaatamas, kus see koer siis nüüd on, kes haukuma peaks).

Kassi lemmik koht on minu lillepeenras

Lisaks kassile käivad meil veel teisedki "koduloomad". Ühel õhtul kompostikasti sodi visates kuulsin mingit krabinat. Ringi vaadates nägime kahte siili. Üks natuke suurem ja teine veidi väiksem. Suurem tundus inimestega juba harjunud olevat ja ei lasknud end meie olemasolust eriti segada, väiksem seevastu püüdis hoolikalt paigal olla.
Nüüd oleme neid juba mitu päeva aias krabistamas näinud.

Kuid mitte ainult loomad ei rõõmusta meid suvepäevadel.
Selle suure palavusega on hakanud õitsema ka sellised lilled, mis tavaliselt veel ei õitse.
Praeguseks on minu aias veel ainult kolm lille, mis ei ole õitsema hakanud: gladioolid, kurereha ja päevaliilia. Päevaliilia osa on mul kahtlus, et see sel aastal ei õitsegi. Teised vast hakkavad veel õitsema. Aga sügisel, ma arvan, on küll lillepeenrad õitest tühjad.

Floksid hakkasid õitsema juba juuli alguse

Punased liiliad õitsesid juuni keskel, kollased juuli alguses

Laste päevalilled pürgivad ka kõik üksteise võidu päikese poole

Päevalille õis on suur nagu ratas, juba seemnete osa läbimõõt on umbes 30 cm

Tuulekoja ehitus algas

Neljapäeval tegime lõpuka algust tuulekoja ehitusega. Selle taga seisab meil praegu maja krohvimine ja maja krohvimise lõpetamisest sõltub jällegi see, kas ma saan tähtajaks Kredexile energiatõhususe tõstmise toetuse saamiseks vajalikud dokumendid esitada või mitte.

Niisiis neljapäeva hommikul oli kopp kohal ja töö võis alata, aga paraku ei olnud seda rõõmu kauaks.
Maja otsa juures, umbes 2 meetri kaugusel majast, on meil vana kaev. Olen võidelnud selle eest, et kaev jääks alles ning saaksime seda kasutada kastmisvee saamiseks. Ehitajad tahtsid küll kangesti lihtsamat teed minna ning kaevu täis ajada, aga lõpuks võitis siiski kastmisvesi.
Umbes tunnike peale seda, kui kopp kohale jõudis, sain mehelt kõne, et kaev tuleb ikkagi kinni lükata, sest kopamees lõhkus kaevamise käigus ära kaevu teise rõnga. Loomulikult ei olnud ma sellise asjade käiguga rahul ja püüdsin veel päästa, mis päästa annab. Hakkasime otsima uut kaevurõngast. Paraku on meie kaev ju juba peaaegu 100 aastat vana ja tänasel päeval on kaevurõngad teiste mõõtudega. Olime juba peaaegu lootust kaotamas, kui leidsime lõpuks Keila betoonist kaane, mille saime kaevu peale panna. Nüüd jääb kaev küll maa alla, aga saame kaane sisse teha augu, millest paneme toru läbi ning selle kaudu saab siis pumba kaevu lasta.
Muidugi tekitas selline väike vahejuhtum kaevetöödes pausi ning esialge planeeritud kiire kaevamise asemel, läks sellele 3 tundi.

Igaljuhul oli lõpuks auk valmis ja kaev samuti alles ning vundamendi aluse valamine võis alata.

Vundamendi alla sai killustik

Edasi läks asi juba libedamalt. Mehel õnnestus veel samaks päevaks tellida betoon

Plaan oli renniga lasta betoon otse vundamendi kohale, aga ka siin ei läinud kõik nii nagu plaanitud. Kui betooniauto kohal, selgus, et see ei mahu puude vahel  nii palju manööverdama, et saaks renni otsa õigesse kohta keerata. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui lasime betooni maha hoopiski kivi peale ning mehed tassisid selle ämbritega õigesse kohta. Raske töö, aga paraku ainuke võimalus.

Uksed paigas

Nädala eest saime paika ka tubade uksed.
Tahtsime kindlasti täispuidust ja profiiliga uksi. Need tänapäeval moes olevad puidu karva ja kitsaste klaasribadega uksed mulle ei meeldi. Uks peaks ikka soliidne välja nägema. Valisime päris kaua erinevate uste vahel, kuid lõpuks otsustasime Jeldweni uste kasuks.
Selleks, et ehituse käigus uksed pahtli ja muu sellisega kokku ei saaks, panime kõigile ustele kiled peale.

Külalistetuba

Oliveri tuba

Anneli tuba

Vaade koridori poolelt