Ta kasvab :)

Lõpuks ometi on minu arbuusidel ka üks vili kasvama hakanud. Siiani olen küll väga püüdlikult kõiki neid emasõisi isasõite tolmuga püüdnud viljastada, aga ilmselt ma mesilaseks siiski ei sobi. Igal juhul on kõik punnid ära kuivanud ja küljest kukkunud.
Seda suurem oli minu rõõm, kui ma lõpuks ometi nägin ühte kollakat palli paisumas

Mis halvasti, see uuesti

Meie esimese murelipuuga läks pisut kehvast. Ei teagi, kas kastsime liiga palju või lendas tuulega temani mõni Roundupi piisk, kui me eemal puude all naati tõrjusime, igal juhul kõik lehed kuivasid ära.
Mureli perepuud leida on päris keeruline ettevõtmine. Haljassaare aiandis, kust me esimese ostsime, neid enam müügi ei olnud ning enamuses aiandites neid üldse ei müüdagi.
Õnneks sattusime Pärnus käies Neeva aeda, kust leidsime lõpuks ühe mureli perepuu. Sel korral siis sortideks Leningradi must ja Paula. Neeva aia töötajad olid nii lahked ning transportisid istiku meile veel ka Laagrisse kohale.

Eelmise puu istutasime ringi aia tagumisse nurka. Eks siis kevadel paistab, kas temast saab veel asja või on täiesti surnud.

Majas sees ka asjad vaikselt liiguvad

Nagu aias, nii ka majas ootas meid suuuur hunnik sodi. Mida kõike me sealt ei leidnud: raamatuid, kottide kaupa mobiitelefonide detaile, vanu tööriistu, vana vineerist kelk jne, jne, jne.
Kui esimesel korrusel olid inimesed siiski kunagi elanud, siis teist korrust ja pööningut oli küll vist kasutatud ainult vanakraami hoidmiseks.

Teise korruse tuba enne koristamist

Teise korruse tuba enne koristamist

Teise korruse tuba enne koristamist

Nii palju, kui võimalik oleme püüdnud asjadele ka uusi omanikke leida. Mitu koti täit vanu noodiraamatuid ja klaverivihikuid sai antud muusikakoolile. Kahju on minema visata asju, millest kellelgi võiks kasu olla.

Loomulikult ei arvanud me alguses, et maja korda seadmise ettevalmistustega läheb nii kaua aega, nagu seda tänaseks läinud on, aga õnneks ei ole meil kuhugi ka kiiret.

Kuu aega tagasi saime lõpuks kätte ehitusloa. Tegelikult alustasime töödega vaikselt juba mõnda aega tagasi. Kõigepealt vedasime keldrist sodi välja ja kaevasime keldri sügavamaks. Kaevamise tulemusena selgus, et keldrisse tuleb vesi sisse. Kevade läbi oli põrandal 10 cm vett. Ei jäänud meil muud üle, kui hakkasime taotlema luba sadevee kanalisatsiooniga liitumiseks. Pikk ja vaevaline protsess, millest me praegusel hetkel ei räägi, aga loa me lõpuks ikkagi saime. Kui ilmad kuivemaks läksid valasime keldrisse põranda. Sinnani oli meie keldril ainult muldpõrand. Nüüd on meil kena betoonpõrand.
Kuna keldrit nii palju sügavamaks teha ei saanud, kui me oleks tahtnud, tuli keldrisse sauna ehitamiseks tõsta keldri lage. Õigupoolest ega me mingid suured saunatajad ei ole, nii et olime vahepeal juba nõus sauna plaanist loobuma ja keldri jätma nii nagu ta on, aga lõpuks otsustasime ikkagi proovida. Esimese korruse põrand sai välja lõhutud, et seda siis natuke kõrgemale tõsta. Õnneks olid esimese korruse toad 280 cm kõrged, seega natuke ruumi tegutsemiseks meil on.
Tänaseks on keldri vaheseinad kõrgemaks valatud ja käsil on seintele betoonist aluste valamine, et saaks talad tagasi panna ning elutoale uue põranda valada.

Esimeselt korruselt võib otse keldrisse vaadata

Tubadest on välja lõhutud vanad korstnad ja teisel korrusel on ära lammutatud ka vanad vaheseinad. Loodame, et varsti saab lammutamise osa selja taha jätta ja uue ehitamisega peale hakata. Aga ennekõike on vaja leida erinevatele lõikudele ehitajad, kes teeks korralikku tööd ja ei küsiks sealjuures sellist hinda nagu me tahaks ära osta kogu nende firma.

Röövlid maasikapeenras

Kui maasikad õitsemise lõpetasid tõmbasin peenardele katteloori peale ja lootsin, et marjad on nüüd lindude eest kaitstud. Suvilas oli selline kate alati toiminud. Laupäeval peenarde juurde jõudes oli minu üllatus üsna suur, kui avastasin, et linnud on minu plaani läbi näinud ja selle endale sobilikuks kohandanud. Kattelooril laiutasid mitu suurt punast laiku auk keskel. Musträästad olid avastanud loori all olevad maasikad ja neid läbi loori nokkimas käinud. Õnneks oli auke siiski vähe ja nokkimise jäljed olid ainult viiel kuuel maasikal. Saak aga oli kahe väikse peenra kohta üsna korralik.

Okaskera päästmine

Mina rohisin aias peenraid ja Anneli mängis liivakastis, kui järsku märkasin naabrinaist oma maja poolt õue kiirustamas ise samal ajal koeraga pahandades. Tuli välja, et koer kiusas väikest siili.  Naabrinaise sõnul oli koer juba ka eelmisel päeval aiast siili leidnud.
Kuna naabrite aias siilil enam ohutu ei olnud, siis kolisime väikse okasekera meie õuele ringi. Annelil muidugi oli hea meel, ta ei olnud ju enne siili nii lähedalt näinudki. Üks suurem siil jalutab meil küll aeg ajalt õue peal, aga nii lähedale ei lase ta kunagi. Nüüd sai tüdruk siili lausa oma kätte võtta.

Siilike vaeseke oli koeraga kohtumisest nii hirmul, et läks oma pool tundi enne, kui ta julges end muru peal kerast lahti lasta ja ümbrust uudistama hakata. Ka see oli meie viie aastasele päris vahva kogemus, jälgis kogu selle aja, et millal siil ometi end liigutama hakkab ja kuhu ta nüüd siis läheb.

Peale seda kui meie õu oli läbi jalutatud, puges väike okaskera aiavõrgust läbi ning kadus naabrite naadimetsa. Loodetavasti satub ta oma jalutuskäikudel jälle meie õuele.

Kõnnitee ehitus

Nädalavahetusel hakkasid Vahur ja Oliver aias jalgteed ehitama. Killustikust alus tee jaoks oli meil juba muru rajamisest saadik ootamas, aga lõpliku viimistluseni ei olnud siiani jõudnud. Nüüd siis otsustasime asja käsile võtta. Juba paar nädalat joonistasime erinevaid mustreid ja püüdsime leida seda kõige ilusamat ja õigemat. Lõpliku valiku lasime teha lastel ning tundub, et tulemus saab päris hea.
Laupäeva hommikul võttis mees laenutusest tihendaja, et kõik kivid tees kenasti oma koha leiaks. Seejärel vedasid nad poisiga killustiku peale sõelmed ning tihendasid veel kord. Mõlemad töötasid nii usinasti, et lausa lust vaadata. Nüüd veel õhuke kiht sõlemeid peale ning võiski asuda kõige põnevama osa ehk kivide ladumise juurde. Oliver muudkui kühveldas sõlmeid ning ladus kive kärusse. Tubli töömees on meil kasvamas, ma ütlen!


Päeva lõpetuseks sai ka jupp kive juba maha pandud, aga kuna meil kõnnitee äärekivi veel ei olnud, siis kõige äärmised kivid jäid ootama oma aeg. Uuel nädalal pidime saama ka äärekivid, siis saab tööd jätkata.

Kasvuhoones valmivad viljad

Juba enne jaanipäeva saime kasvuhoones maasikaamplist esimesed maaasikad. Selline kummaline sort on see, mis sinna kasvama on pandud, et marjad päris punaseks  (no selliseks tume punaseks) ei lähegi, aga selle eest on nad ka heledatena üsnagi magusad.

Esimese tomati korjasin kasvuhoonest 10. juunil. Et päris aus olla, peab tunnistama muidugi, et see tomat oli taime küljes üsna suureks kasvanud juba enne, kui taimed kasvuhoonesse kolisid.

Tänaseks on kõikidel taimedel tomatid küljes ja nii mõnedki juba ka punaseks värvumas. Kõige muljet avaldavamas kobaras on korraga 12 tomatit.

Laupäeval sain oma taimedelt juba ka esimesed kurgid.

Arbuusil on samuti esimene õis juba lahti läinud. Käisin laupäeval teda seal tolmeldamas, eks näis, kas läks õnneks ja tuleb arbuus otsa. Sidusin taimed kõik nööriga lakke, aga paraku ei ole nad sugugi nii usinad vuntsidega haakijad kui kurgid, nii et eks näis, kas pean neid sinna vaikselt ise nööridega kinnitama hakkama või lasen hoopis alla tagasi.

Viljapuudel on ka kõigil mõned punnid küljes. Tüdruk luges üle, sai 5 ploomi, 3 pirni ja 9 õuna. Vaevalt, et nad kõik nüüd sügiseni välja veavad, aga kui mõnigi külge jääks, oleks ka tore.

Ploom

Õunapuu

Pirn

Aed muutub iga päevaga ilusamaks

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle meie õu meeldib. Muru on päris suures osas juba üsna roheline. Esimesena külvatud muruplatsil on veel ainult mõned üksikud paljamad laigud. Samas teisel platsil, mille mõned nädalad hiljem külvasime, on muru üsna kidur ja ei taha eriti kasvada. Pigem võimutseb seal malts. Eelmisel nädalal võtsin kätte ning hakkasin muru rohima. Paganama tüütu ja mahukas töö. Päris valmis sellega ei jõudnudki.
Tundub, et "koduaia muru" meie õue peal kasvada ei taha, kuigi plats, kuhu selle külvasime, on vägagi päikseline. Samas varjumuru kasvab hästi. Kastnud ja hooldanud oleme neid mõlemat ühte moodi, aga vahe on ikka vägagi märgatav. Edaspidi tuleb vist ainult varjumuru külvata.

Varjumuruga plats

 

Koduaia muruga plats

Istutatud lilletaimed on ka juba kasvamisel hoo sisse saanud ja peenrad muutuvad samuti iga päevaga ilusamaks.
Mõned nädalad tagasi avastasin maja trepi juurest kasvamast mõned hostad. Täpselt sama sugused, kui need, mis ema juurest maalt tõin. Kolisin siis need ka oma varjupeenrasse ringi. Muidu jäävad nii kui nii ehitusele jalgu ja hukkuvad. Lisaks ostsin poest veel kolm tumedalehelist hostat Blue Mouse Ears,
Esialgselt istutatud taimedele olen juurde ostnud veel mõned tumerohelised hostad ja maalt tõin siia peenrasse ka ühe punase astilbe.

Varjupeenar

Eelmisel nädalal jõudsime oma mullatöödega nii palju edasi, et sain alustada ka jalgtee äärde planeetitud peenraga. Algselt plaanisime sinna peenrasse panna mõned madalad kollased elupuud. Samuti tahtsime laste mänguväljaku taha panna viis kollast elupuud, kuid poest ilusat kollast elupuud leida osutus keerulisemaks, kui me oskasime arvata. Suurte kollast elupuude leidmise osas oleme aga juba lootuse kaotanud. Golden Smaragd tundub ilus, aga suuri istikuid saada ei ole. Lõpuks suutsime leida madala keraja elupuu Mirjam ning võtsime prooviks ühe istiku. Lisaks võtsime kolm väikest Golden Smaragdi istikut ning istutasime need ka lillepeenrasse.
Veel said sinna peenrasse praegu Jaapani enelad Golden Elf, Magic Carpet ja Shirobana.
Maja eest vanast lillepeenrast tõin ära ka kaks pojengi. Ühel oli isegi õiepung peal, aga vaevalt, et ta nüüd peale istutamist õitsema hakkab.
Ema juurest maalt kolisid minu peenrasse veel ka kolme sorti iirised.
Ülejäänud peenar on hetkel veel tühi ja mingeid konkreetseid plaane sellega ka ei ole.

Mänguplats korda

Kevadel tegime kiiruga liivaplatsi ning panime püsti eelmisel aastal ostetud kiigepuu ja liumäe, et lastel maja juures nii igav ei oleks.
Nüüd, juuni keskel, võtsime mänguplatsi uuesti ette ning panime kiikede alla ka kummimatid, et lapsed nii palju liiva muru peale ei veaks.
Kummimatte paigaldades selgus, et mänguplats on saanud veidike vildakas. Niisiis pidime servasid pisut kohendama, et plats ikka kenasti täisnurkne oleks ja kummimatid kenasti paika saaks.

Kiigede ja  liumäe alla panime matid. Liumäest paremela jätsme jätsime lastele ka liivakasti.