Meil on nüüd kanalisatsioon

Oktoobri eelviimasel nädalal jõudsime lõpuks kanalisatsiooni ehituseni. Siiani majas kanalisatsiooni ei olnud. Liitumispunkt on küll otse aia taga, aga endised omanikud otsustasid mingil põhjusel ühiskanalisatsiooniga liitumata jätta. Kui me aasta tagasi siia tulime, oli õue peal kaks suurt kogumiskaevu, millest üks oli juba sisse vajunud ja teine ka suhteliselt kehvas seisus. Selleks, et keegi sisse ei kukus oli mahutite kohale visatud igasugu sodi. Kui õue koristama hakkasime vedasime sodi minema. Rääkisime pidevalt lastele, et see koht on ohtlik ja nad ei tohi siia lähedalegi tulla. Õnneks lapsed kuulasidki ja hoidsid kaevudest eemale. Me ise muidugi nii tublid ei olnud ja nii leidsingi ma ühel hetkel end jalga pidi kogumiskaevus. Olin kaevust möödunud liiga lähedalt ning maapind, mis muidu paistis küllaltki tugev, vajus minu all sisse täpselt kaevu servast. Õnneks kukkusin kaevu mina ja ainult ühte jalga pidi. Põhjani mu jalg ei ulatunud ja millegi „mõnusa“ sisse ka ei sattunud. Ei taha mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui sinna kaevu oleks kukkunud laps. Keegi ei oleks märganudki , kui ta sinna sisse kukub ja välja ta sealt küll enam oma jõududega ei oleks saanud. Peale seda, kui ma olin kaevu kukkumise omal nahal järgi proovinud, tellisime järgmisel nädalal maja juurde kopamehe, kes kaevud täis ajas. Enne seda aga jõudis ka kopp kaevude täitmise käigus külili kaevu vajuda, maapind kaevude kõrval oli nii pehme ja mäda. Õnneks oli kopamees üsna osav ja suutis kopaga lükates oma traktori sealt välja ukerdada.

Nii ehk naa ega me kogumiskaevudega jätkanud ei oleks, seega hakkasime juba eelmisel sügisel asju ajama, et ühiskanalisatsiooniga liitumine ära teha. Asjaajamine oli muidugi üks paras kadalipp nagu ikka, kui üritad suure monopoolse ettevõttega asju ajada. Kõigepealt oli vaja tellida AS-lt Tallinna Vesi tehnilised tingimused projekteerimiseks. Seejärel oli vaja geodeetilist alusplaani. Seda oli meil maja projekti jaoks nii kui nii vaja, seega tellisime selle kanalisatsiooni liitumisprojektist eraldi. Seejärel tellisime kanalisatsiooni projekti. Projekteerimine võttis aega umbes kuu. Selle kuu jooksul jõudis kätte sügis ja hakkas sadama, pinnasevesi muudkui tõusis ja meie keldrist sai bassein. Üsna varsti sai meile selgeks, et ainult reovee kanalisatsiooniga me piirduda ei saa. Terve sügise pumpasime maja kõrval asuvast kaevust vett välja õue peale, et kelder vett täis ei oleks. Nii kui pumba seisma panime, oli vesi jälle keldirs. Samal ajal esitasime AS-le Tallinna Vesi palve ka sademevee kanalisatsiooni tehniliste tingimuste väljastamiseks. Mõne aja pärast saabus vastus, et kahjuks ei ole meil võimalik sademevee kanalisatsiooniga liituda, sest trass enam uusi liitujaid vastu ei võta ning immutagu me oma vesi krundile. No tore soovitus küll, aga sealt samast krundilt mul see vesi ju keldrisse jooksebki…

Peale mõningast mangumist ja veenmistööd saime siiski ametnikud nõusse, et meil on vaja sademevee kanalisatsiooniga liituda. Tellisime uue projekti ka sademevee kanalisatsioonile.

Kevadel, kui maja projekt ka valmis sai, andsime kogu kupatuse koos Linnavalitsusse kooskõlastuste saamiseks sisse ja jäime ootama. Kooskõlastuse aeg linnavalitsuses on 30 päeva, selle aja jooksul on neil kohustus Sulle vastus anda. 30 päeva möödudes saime Linnavalitusest teada, et meie projekt sellisel kujul ikkagi ei sobi. Nimelt on meie reoveekanalisatsiooni liitumispunkt ehitatud maja ees kasvavast männist umbes meetri kaugusele tänavale. Ja vot see nüüd küll ei sobi. Esimene pakkumine oli, et me võiks selle (juba 10 aastat tagasi valmis ehitatud) liitumispunkti ju lasta teise kohta ringi tõsta. No tõesti, palju toredaid mõtteid. Maja ehitamine ongi muidu liiga lihtne ja odav… Kuna me selle mõttega kaasa ei läinud, siis järgmiseks pakuti, et me peame taotlema puu maha võtmiseks raieloa ning puu maha võtma. Olgu siinkohal öeldud, et tegemist on meie krundi kõige paremas seisus oleva männiga. Loomulikult ei käi see niisamuti, et võtad puu maha ja kõik. Puu maha võtmise eest tuleb teha asendusistutus, selle konkreetse puu ees 112 haljastusühikut. Palju see siis päris puudes või rahas on, seda ma ei tea, aga kindlasti mitte vähe. Kuna meile puu maha võtmise ja sellega kaasneva mõte eriti ei meeldinud, tellisime ühelt dendroloogilt hinnangu puu ja kanalisatsiooni ehituse mõju kohta puule. Dendroloogi hinnangul oleks saanud puu alles jätta küll ning kanalisatsioonitoru panna juurte alt. Keskkonnaamet seda seisukohta kahjuks ei jaganud. Niisiis ei jäänud meil muud üle, kui nõustuda nende nõudmisega, et tuleb taotleda raieluba, võtta puu maha ja teha asendusistus. Vähemalt saime oma projekti lõpuks peale paarikuist edasi-tagasi loksutamist kinnitatud.

Projekt kinnitatud asusin raieluba taotlema. Õnneks leidub linnavalitsuses ka mõistlikke inimesi ja õnneks on selline ka meie metsavaht. Temaga jõudsime lõpuks kokkuleppele, et proovime siiski kanalisatsiooni ehitada ilma puud maha võtmata ning kui tõesti tekib olukord, et edasi enam ei saa, siis vaatame uuesti.

Järgmine etapp oli ehitaja leidmine. Kuni meie oma projekti kinnitasime oli Tallinna Vesi oma nõudmisi muutnud ning nüüdseks tohivad tänaval kanalisatsiooni ehitustöid teha ainult 11 nende poolt valitud ettevõtet. Hinnad, mida nad töö eest küsivad, on muidugi üks toredam, kui teine.

Otsisime mis me otsisime, lõpuks jäime ikkagi selle juurde, et kanalisatsiooni ehituse tellime AS Tallinna Vesi tütarfirmalt Watercom. Väike lootus oli hinges, et kui juba tegemist tütarfirmaga, siis läheb äkki asjaajamine ka ladusalt, mitte üle kivide ja kändude.

Oktoobri alguses oligi lõpuks kaup koos ja arvasime, et töö võib alata. Paraku päris nii see kõik ikkagi ei läinud. Ühel päeval saime Watercomilt info, et meil ei ole sademeveekanalisatsiooni jaoks ehitusluba ning selle taotlemine võtab kolm kuud. Olime täielikus hämmingus, kuidas ei ole ehitusluba. Kõik dokumendid olid ju korraga Linnavalitsuses kooskõlastamisel, kõik vaidlused said vaieldud ja nüüd järsku ei ole meil ehitusluba. Hakkasime asja uurima, helistasime Linnavalitsusse, Kommunaalametisse ja kuhu kõik veel ning saime aru, et tõesti selleks, et ehitada tänaval sademevee liitumispunkti, peame me tegema eraldi ehitusloa taotluse.

Hakkasime siis aga jälle otsast pihta. Võtsin kõik oma projekti dokumendid välja ning hakkasin neid EHRi portaali üles laadima. Siin tabas mind järgmine komistuskivi. EHR oli vahepeal seadnud sisse failide nimetamise reeglid ja kõik, mis ei vasta reeglitele läbi ei lähe. Ja nõuetele ei pea vastama mitte üksnes üleslaetav digiDoc konteiner vaid ka kõik failid, mis seal sees on.  Vot see oli vahva! 4 tundi veetsin ühel päeval faile ümber nimetades, sest ega päris täpselt aru ka ei saa, mis moodi see fail just nimetatud peab olema. Kõik konteinerid võtsin lahti, nimetasin failid ümber ja laadisin üles.  Rõõmu kui palju…

Taotlus tehtud, hakkasime kõiki kooskõlastajaid läbi helistama, et nende nõusolekud võimalikult ruttu kätte saada. Ei läinud kolm kuud, saime hakkama natuke rohkem, kui nädalaga. Linnavalitsuse töötajad ilmselt olid meist surmani tüdinud, aga loa saime kätte.

Paraku ei jõudnud me seda siiski kätte saada enne, kui reoveekanalisatsiooni ehituseks kokkulepitud aeg kätte jõudis. Nii et oktoobri lõpus saime ehitatud siiski ainult reoveekanalisatsiooni, aga parem varblane peos, kui tuvi katusel. Loodetavasti saame sademeveekanalisatsiooni ka ikkagi enne külmade tulekut sisse. Selle taga ootab keldri soojustamine ja sisemised ehitustööd.

Vee- ja kanalisatsioonitrass maja juurde

Õu oli kraave täis

Vesi jooksis pidevalt kraavi sisse

Mõned männu juured tuli ehituse käigus ka ära lõhkuda, aga suuremad ja olulisemad juured jäid kõik terveks ja puu püsib püsti.

Suuremad juured jäid terveks

Aiapidamishooaeg lõppenud

Aias toimetamise aeg sai nüüd siis läbi. Eile hommikuks oli maa valge ja 11 cm lund maas.
Õnneks jõudsin just eelmisel nädalal maha panna veel kõik tulbisibulad ja ära lõigata lillede pealsed. Ainult kasvuhoones jäid veel kurgitaimed üles võtmata, aga õnneks seal toimetamist lumi ei sega. Tomatid korjasin kolm paar nädalat tagasi küljest ära. Tänaseni veel sööme oma tomateid.


Gladioolid ja daaliad said ka enne külma kõik üles võetud, seega talv võib peaaegu tulla
Üles said tõmmatud ka päevalilled. Need kasvasid sel aastal küll tohutult kõrgeks. Kõige pikemad olid kindlasti üle kolme meetri kõrged.

Oma uuelt väikeselt õunapuult saime ka esimesed 12 õuna. Kandis küll ainult aluspuu Tiina, aga asi seegi. Õunad on üsna magusa maitsega. Mina ise oleks eelistanud mingit väikest vürtsikust või hapukust, aga lastele väga maitsesid.

Kuigi viimasel ajal on populaarne lehti mitte riisuda vedasime me siiski osad lehed muru pealt ära. Vaja oli veel viimast korda niita ja kogu see lehe mass uue muru sisse puruks lasta, ei tundunud sugugi hea mõte.

Visalt küll, aga ikkagi edeneb

Eks vana maja ringi tegemisega on vist ikka nii, et kõik asjad võtavad tegelikult palju rohkem aega, kui algselt oskasid arvata.
Töid, mida algselt ei osanud üldse ette näha, tuleb muudkui juurde ja juurde.


Esimesel korrusel on tänaseks jälle põrand all. Kõigepealt valasime elutoa ja koduhoiu osa põranda ehk selle osa, kus all on kelder.

Seejärel lammutasime ära ka kabineti ja külalistetoa põrandad ning vedasime põranda aluse liivast ja saepurust tühjaks. Tänaseks on ka seal uus põrand

Kogu pere oli nõu ja jõuga abiks kaableid vedamas ja torusid paigaldamas. Viimasel õhtul enne kabineti ja külalistetoa osa põranda valamist lõpetas mees töö alles kl 3 hommikul, et kl 8 juba betoonivalamiseks kohal olla.


Ka akende paigalduseks on ettevalmistused tehtud. Terassiukse ja uue akna jaoks on sillused juba ootamas. Paraku ei ole me akende tellimust veel lukku saanud, aga loodame sellegagi lähipäevil valmis saada.

Ta kasvab :)

Lõpuks ometi on minu arbuusidel ka üks vili kasvama hakanud. Siiani olen küll väga püüdlikult kõiki neid emasõisi isasõite tolmuga püüdnud viljastada, aga ilmselt ma mesilaseks siiski ei sobi. Igal juhul on kõik punnid ära kuivanud ja küljest kukkunud.
Seda suurem oli minu rõõm, kui ma lõpuks ometi nägin ühte kollakat palli paisumas

Mis halvasti, see uuesti

Meie esimese murelipuuga läks pisut kehvast. Ei teagi, kas kastsime liiga palju või lendas tuulega temani mõni Roundupi piisk, kui me eemal puude all naati tõrjusime, igal juhul kõik lehed kuivasid ära.
Mureli perepuud leida on päris keeruline ettevõtmine. Haljassaare aiandis, kust me esimese ostsime, neid enam müügi ei olnud ning enamuses aiandites neid üldse ei müüdagi.
Õnneks sattusime Pärnus käies Neeva aeda, kust leidsime lõpuks ühe mureli perepuu. Sel korral siis sortideks Leningradi must ja Paula. Neeva aia töötajad olid nii lahked ning transportisid istiku meile veel ka Laagrisse kohale.

Eelmise puu istutasime ringi aia tagumisse nurka. Eks siis kevadel paistab, kas temast saab veel asja või on täiesti surnud.

Majas sees ka asjad vaikselt liiguvad

Nagu aias, nii ka majas ootas meid suuuur hunnik sodi. Mida kõike me sealt ei leidnud: raamatuid, kottide kaupa mobiitelefonide detaile, vanu tööriistu, vana vineerist kelk jne, jne, jne.
Kui esimesel korrusel olid inimesed siiski kunagi elanud, siis teist korrust ja pööningut oli küll vist kasutatud ainult vanakraami hoidmiseks.

Teise korruse tuba enne koristamist

Teise korruse tuba enne koristamist

Teise korruse tuba enne koristamist

Nii palju, kui võimalik oleme püüdnud asjadele ka uusi omanikke leida. Mitu koti täit vanu noodiraamatuid ja klaverivihikuid sai antud muusikakoolile. Kahju on minema visata asju, millest kellelgi võiks kasu olla.

Loomulikult ei arvanud me alguses, et maja korda seadmise ettevalmistustega läheb nii kaua aega, nagu seda tänaseks läinud on, aga õnneks ei ole meil kuhugi ka kiiret.

Kuu aega tagasi saime lõpuks kätte ehitusloa. Tegelikult alustasime töödega vaikselt juba mõnda aega tagasi. Kõigepealt vedasime keldrist sodi välja ja kaevasime keldri sügavamaks. Kaevamise tulemusena selgus, et keldrisse tuleb vesi sisse. Kevade läbi oli põrandal 10 cm vett. Ei jäänud meil muud üle, kui hakkasime taotlema luba sadevee kanalisatsiooniga liitumiseks. Pikk ja vaevaline protsess, millest me praegusel hetkel ei räägi, aga loa me lõpuks ikkagi saime. Kui ilmad kuivemaks läksid valasime keldrisse põranda. Sinnani oli meie keldril ainult muldpõrand. Nüüd on meil kena betoonpõrand.
Kuna keldrit nii palju sügavamaks teha ei saanud, kui me oleks tahtnud, tuli keldrisse sauna ehitamiseks tõsta keldri lage. Õigupoolest ega me mingid suured saunatajad ei ole, nii et olime vahepeal juba nõus sauna plaanist loobuma ja keldri jätma nii nagu ta on, aga lõpuks otsustasime ikkagi proovida. Esimese korruse põrand sai välja lõhutud, et seda siis natuke kõrgemale tõsta. Õnneks olid esimese korruse toad 280 cm kõrged, seega natuke ruumi tegutsemiseks meil on.
Tänaseks on keldri vaheseinad kõrgemaks valatud ja käsil on seintele betoonist aluste valamine, et saaks talad tagasi panna ning elutoale uue põranda valada.

Esimeselt korruselt võib otse keldrisse vaadata

Tubadest on välja lõhutud vanad korstnad ja teisel korrusel on ära lammutatud ka vanad vaheseinad. Loodame, et varsti saab lammutamise osa selja taha jätta ja uue ehitamisega peale hakata. Aga ennekõike on vaja leida erinevatele lõikudele ehitajad, kes teeks korralikku tööd ja ei küsiks sealjuures sellist hinda nagu me tahaks ära osta kogu nende firma.

Röövlid maasikapeenras

Kui maasikad õitsemise lõpetasid tõmbasin peenardele katteloori peale ja lootsin, et marjad on nüüd lindude eest kaitstud. Suvilas oli selline kate alati toiminud. Laupäeval peenarde juurde jõudes oli minu üllatus üsna suur, kui avastasin, et linnud on minu plaani läbi näinud ja selle endale sobilikuks kohandanud. Kattelooril laiutasid mitu suurt punast laiku auk keskel. Musträästad olid avastanud loori all olevad maasikad ja neid läbi loori nokkimas käinud. Õnneks oli auke siiski vähe ja nokkimise jäljed olid ainult viiel kuuel maasikal. Saak aga oli kahe väikse peenra kohta üsna korralik.

Okaskera päästmine

Mina rohisin aias peenraid ja Anneli mängis liivakastis, kui järsku märkasin naabrinaist oma maja poolt õue kiirustamas ise samal ajal koeraga pahandades. Tuli välja, et koer kiusas väikest siili.  Naabrinaise sõnul oli koer juba ka eelmisel päeval aiast siili leidnud.
Kuna naabrite aias siilil enam ohutu ei olnud, siis kolisime väikse okasekera meie õuele ringi. Annelil muidugi oli hea meel, ta ei olnud ju enne siili nii lähedalt näinudki. Üks suurem siil jalutab meil küll aeg ajalt õue peal, aga nii lähedale ei lase ta kunagi. Nüüd sai tüdruk siili lausa oma kätte võtta.

Siilike vaeseke oli koeraga kohtumisest nii hirmul, et läks oma pool tundi enne, kui ta julges end muru peal kerast lahti lasta ja ümbrust uudistama hakata. Ka see oli meie viie aastasele päris vahva kogemus, jälgis kogu selle aja, et millal siil ometi end liigutama hakkab ja kuhu ta nüüd siis läheb.

Peale seda kui meie õu oli läbi jalutatud, puges väike okaskera aiavõrgust läbi ning kadus naabrite naadimetsa. Loodetavasti satub ta oma jalutuskäikudel jälle meie õuele.

Kõnnitee ehitus

Nädalavahetusel hakkasid Vahur ja Oliver aias jalgteed ehitama. Killustikust alus tee jaoks oli meil juba muru rajamisest saadik ootamas, aga lõpliku viimistluseni ei olnud siiani jõudnud. Nüüd siis otsustasime asja käsile võtta. Juba paar nädalat joonistasime erinevaid mustreid ja püüdsime leida seda kõige ilusamat ja õigemat. Lõpliku valiku lasime teha lastel ning tundub, et tulemus saab päris hea.
Laupäeva hommikul võttis mees laenutusest tihendaja, et kõik kivid tees kenasti oma koha leiaks. Seejärel vedasid nad poisiga killustiku peale sõelmed ning tihendasid veel kord. Mõlemad töötasid nii usinasti, et lausa lust vaadata. Nüüd veel õhuke kiht sõlemeid peale ning võiski asuda kõige põnevama osa ehk kivide ladumise juurde. Oliver muudkui kühveldas sõlmeid ning ladus kive kärusse. Tubli töömees on meil kasvamas, ma ütlen!


Päeva lõpetuseks sai ka jupp kive juba maha pandud, aga kuna meil kõnnitee äärekivi veel ei olnud, siis kõige äärmised kivid jäid ootama oma aeg. Uuel nädalal pidime saama ka äärekivid, siis saab tööd jätkata.

Kasvuhoones valmivad viljad

Juba enne jaanipäeva saime kasvuhoones maasikaamplist esimesed maaasikad. Selline kummaline sort on see, mis sinna kasvama on pandud, et marjad päris punaseks  (no selliseks tume punaseks) ei lähegi, aga selle eest on nad ka heledatena üsnagi magusad.

Esimese tomati korjasin kasvuhoonest 10. juunil. Et päris aus olla, peab tunnistama muidugi, et see tomat oli taime küljes üsna suureks kasvanud juba enne, kui taimed kasvuhoonesse kolisid.

Tänaseks on kõikidel taimedel tomatid küljes ja nii mõnedki juba ka punaseks värvumas. Kõige muljet avaldavamas kobaras on korraga 12 tomatit.

Laupäeval sain oma taimedelt juba ka esimesed kurgid.

Arbuusil on samuti esimene õis juba lahti läinud. Käisin laupäeval teda seal tolmeldamas, eks näis, kas läks õnneks ja tuleb arbuus otsa. Sidusin taimed kõik nööriga lakke, aga paraku ei ole nad sugugi nii usinad vuntsidega haakijad kui kurgid, nii et eks näis, kas pean neid sinna vaikselt ise nööridega kinnitama hakkama või lasen hoopis alla tagasi.

Viljapuudel on ka kõigil mõned punnid küljes. Tüdruk luges üle, sai 5 ploomi, 3 pirni ja 9 õuna. Vaevalt, et nad kõik nüüd sügiseni välja veavad, aga kui mõnigi külge jääks, oleks ka tore.

Ploom

Õunapuu

Pirn

Aed muutub iga päevaga ilusamaks

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle meie õu meeldib. Muru on päris suures osas juba üsna roheline. Esimesena külvatud muruplatsil on veel ainult mõned üksikud paljamad laigud. Samas teisel platsil, mille mõned nädalad hiljem külvasime, on muru üsna kidur ja ei taha eriti kasvada. Pigem võimutseb seal malts. Eelmisel nädalal võtsin kätte ning hakkasin muru rohima. Paganama tüütu ja mahukas töö. Päris valmis sellega ei jõudnudki.
Tundub, et "koduaia muru" meie õue peal kasvada ei taha, kuigi plats, kuhu selle külvasime, on vägagi päikseline. Samas varjumuru kasvab hästi. Kastnud ja hooldanud oleme neid mõlemat ühte moodi, aga vahe on ikka vägagi märgatav. Edaspidi tuleb vist ainult varjumuru külvata.

Varjumuruga plats

 

Koduaia muruga plats

Istutatud lilletaimed on ka juba kasvamisel hoo sisse saanud ja peenrad muutuvad samuti iga päevaga ilusamaks.
Mõned nädalad tagasi avastasin maja trepi juurest kasvamast mõned hostad. Täpselt sama sugused, kui need, mis ema juurest maalt tõin. Kolisin siis need ka oma varjupeenrasse ringi. Muidu jäävad nii kui nii ehitusele jalgu ja hukkuvad. Lisaks ostsin poest veel kolm tumedalehelist hostat Blue Mouse Ears,
Esialgselt istutatud taimedele olen juurde ostnud veel mõned tumerohelised hostad ja maalt tõin siia peenrasse ka ühe punase astilbe.

Varjupeenar

Eelmisel nädalal jõudsime oma mullatöödega nii palju edasi, et sain alustada ka jalgtee äärde planeetitud peenraga. Algselt plaanisime sinna peenrasse panna mõned madalad kollased elupuud. Samuti tahtsime laste mänguväljaku taha panna viis kollast elupuud, kuid poest ilusat kollast elupuud leida osutus keerulisemaks, kui me oskasime arvata. Suurte kollast elupuude leidmise osas oleme aga juba lootuse kaotanud. Golden Smaragd tundub ilus, aga suuri istikuid saada ei ole. Lõpuks suutsime leida madala keraja elupuu Mirjam ning võtsime prooviks ühe istiku. Lisaks võtsime kolm väikest Golden Smaragdi istikut ning istutasime need ka lillepeenrasse.
Veel said sinna peenrasse praegu Jaapani enelad Golden Elf, Magic Carpet ja Shirobana.
Maja eest vanast lillepeenrast tõin ära ka kaks pojengi. Ühel oli isegi õiepung peal, aga vaevalt, et ta nüüd peale istutamist õitsema hakkab.
Ema juurest maalt kolisid minu peenrasse veel ka kolme sorti iirised.
Ülejäänud peenar on hetkel veel tühi ja mingeid konkreetseid plaane sellega ka ei ole.

Mänguplats korda

Kevadel tegime kiiruga liivaplatsi ning panime püsti eelmisel aastal ostetud kiigepuu ja liumäe, et lastel maja juures nii igav ei oleks.
Nüüd, juuni keskel, võtsime mänguplatsi uuesti ette ning panime kiikede alla ka kummimatid, et lapsed nii palju liiva muru peale ei veaks.
Kummimatte paigaldades selgus, et mänguplats on saanud veidike vildakas. Niisiis pidime servasid pisut kohendama, et plats ikka kenasti täisnurkne oleks ja kummimatid kenasti paika saaks.

Kiigede ja  liumäe alla panime matid. Liumäest paremela jätsme jätsime lastele ka liivakasti.

Arbuusid kolisid kasvuhoonesse

Lõpuks ometi saime oma kasvuhoone luugi automaatavajatega ka asja korda. Tuli välja, et oligi tootja praak ning luugid tõesti ei sulgunudki õige temperatuuri juures. Eelmisel reedel vahetati luugi avajad ära ja nüüd töötab kõik väga hästi.
Ilmajaam lubab, et sel nädalal enam öösel temperatuur alla 10 C ei lange, seega otsustasin teisipäeva õhtul ka oma aarbuusitaimed kasvuhoonesse kolida. Kõigil taimedel oli juba vähemalt 3 pärislehte peale tulnud, nii et ka taimed olid välja kolimiseks valmis.

Mõned nädalad tagasi kasvuhoonesse viidud tomatid on aga juba üsna suured viljad külge kasvatanud.



Muru kasvab ja maasikad valmivad

Muru kasvab juba päris usinasti, kuigi kohati on ikka veel paljad laigud, kus eriti midagi kasvada ei taha. Pühapäeval otsustasin sinna paranduskülvi teha. Eks näis, kas varsti on meil imeilus muru 😊

 See, mis kasvama on läinud, kasvas siiski juba nii usinasti, et võtsime ette väikse niitmise.

Nädalavahetusel saime kavuhoones kasvavalt rippmaasika taimelt ka esimesed maasikad. Mmmm, kui magusad need esimesed oma marjad olid.

Viljapuud õitsevad

Minu suureks üllatuseks hakkasid meie õuna-, pirni- ja ploomipuud juba kohe esimesel aastal õitsema ja õisi on ikka kohe päris palju peal.

Vaevalt, et sinna küll midagi sel aastal veel otsa tuleb, aga õiteilu pakub ikka.


Viimase nädalaga on muru ka päris kenasti edenenud. Kaugelt vaadates, on muru kohe väga-väga ilus. Lähemalt vaadates on siiski näha mõningad puudused. Mingil kummalisel põhjusel on muruplats saanud naljakalt ruuduline, aga vähemalt hakkab juba väheke rohelist jumet võtma.

Nädala alguses käis mees suuremad naadi platsid Roudup'ga üle ja lootsime, et sellega saame lokkavad naadiplatsid hävitatud, aga tundub, et mürgilahus sai liiga lahja ning tuleb seda tööd korrata. Pühapäeval kasvas naat veel küll endise jõuga.
Nädalavahetusel suurendasime muruala veelgi. Vedasime täis kõik aiatee ääred ja külvasime ka sinna muruseemne. Kuusest taga pool on nüüdseks enamus muruplatsi valmis. Ainult väikelapp peenardest ja kasvuhoonest aia poole on veel jäänud tasandamata. Paari nädala pärast loodame ka seal juba väikest rohelist vinet näha.


Minu sügisel rajatud tulbipeenar on samuti täies õies. Osad tulbid on küll miskipärast jäänud üldse üles tulemata ja osadel on ainult lehed. Ilmselt ikkagi külm ja lumevaene talv tegi oma töö.

Varjupeenar

Kuna minu uus armas kodu asub Pääskülas, siis mändidest meil seal juba puudust ei tule. Paraku kaasneb sellega ka mure, et puude varjus ei taha nii mõnedki taimed kasvada.
Uurisin internetist päris põhjalikult, mida seal üldse kasvatada kannatab ning lõpuks otsustasin jalgtee ääres kavavate mändide alla teha varjupeenra.
Peaaegu terve pühapäeva rassisin turvast vähemaks vedada ja mulda asemele tuua, aga õhtuks oli peenar valmis  taimi vastu võtma.
Põhiliseks taimeks minu peenras saab Hosta. See peaks varjus päris hästi kasvama. Ema tõi mulle kaks suurt kamakat Hosta juurikaid, mille ma siis väiksemataks tükkideks jaotasin ja peenrasse istutasin. Lisaks ostsin Kristiine aiandist nelja erinevat sorti Helmikpööriseid, mis peaks rohelisel taustal päris kena kombinatsiooni moodustama.  Lisaks said peenrasse ka mõned Bergeeniad, msi samuti maalt toodud. Peenra päikselisemasse otsa istutasin ka ühe Murtud südame taime ning peenra äärtesse Varjukivirikku.