Viljapuud õitsevad

Minu suureks üllatuseks hakkasid meie õuna-, pirni- ja ploomipuud juba kohe esimesel aastal õitsema ja õisi on ikka kohe päris palju peal.

Vaevalt, et sinna küll midagi sel aastal veel otsa tuleb, aga õiteilu pakub ikka.


Viimase nädalaga on muru ka päris kenasti edenenud. Kaugelt vaadates, on muru kohe väga-väga ilus. Lähemalt vaadates on siiski näha mõningad puudused. Mingil kummalisel põhjusel on muruplats saanud naljakalt ruuduline, aga vähemalt hakkab juba väheke rohelist jumet võtma.

Nädala alguses käis mees suuremad naadi platsid Roudup'ga üle ja lootsime, et sellega saame lokkavad naadiplatsid hävitatud, aga tundub, et mürgilahus sai liiga lahja ning tuleb seda tööd korrata. Pühapäeval kasvas naat veel küll endise jõuga.
Nädalavahetusel suurendasime muruala veelgi. Vedasime täis kõik aiatee ääred ja külvasime ka sinna muruseemne. Kuusest taga pool on nüüdseks enamus muruplatsi valmis. Ainult väikelapp peenardest ja kasvuhoonest aia poole on veel jäänud tasandamata. Paari nädala pärast loodame ka seal juba väikest rohelist vinet näha.


Minu sügisel rajatud tulbipeenar on samuti täies õies. Osad tulbid on küll miskipärast jäänud üldse üles tulemata ja osadel on ainult lehed. Ilmselt ikkagi külm ja lumevaene talv tegi oma töö.

Varjupeenar

Kuna minu uus armas kodu asub Pääskülas, siis mändidest meil seal juba puudust ei tule. Paraku kaasneb sellega ka mure, et puude varjus ei taha nii mõnedki taimed kasvada.
Uurisin internetist päris põhjalikult, mida seal üldse kasvatada kannatab ning lõpuks otsustasin jalgtee ääres kavavate mändide alla teha varjupeenra.
Peaaegu terve pühapäeva rassisin turvast vähemaks vedada ja mulda asemele tuua, aga õhtuks oli peenar valmis  taimi vastu võtma.
Põhiliseks taimeks minu peenras saab Hosta. See peaks varjus päris hästi kasvama. Ema tõi mulle kaks suurt kamakat Hosta juurikaid, mille ma siis väiksemataks tükkideks jaotasin ja peenrasse istutasin. Lisaks ostsin Kristiine aiandist nelja erinevat sorti Helmikpööriseid, mis peaks rohelisel taustal päris kena kombinatsiooni moodustama.  Lisaks said peenrasse ka mõned Bergeeniad, msi samuti maalt toodud. Peenra päikselisemasse otsa istutasin ka ühe Murtud südame taime ning peenra äärtesse Varjukivirikku.

Tomatid kolisid kasvuhoonesse

Tegelikult läks vist isegi hästi, et kasvuhoonega natuke ootama pidime, sest viimasel nädalal oli väljas ikka päris talv veel. Mõnel ööl näitas termomeeter suisa -5 C. See oleks ilmselt taimed ära ka võtnud. Uste ja luukide vahel on kasvuhoonel ju ikkagi päris suured praod ning ega see üleliia hästi sooja ei pea. Nüüd nuputamegi, et kuidas need praod nii kinni katta, et külm sisse ei tuleks.


13. mail sain lõpuks tomatitaimed kasvuhoonesse istutada. Esimesena maha pandud taimed olid juba nii pikaks kasvanud, et ei mahtunud enam kodus akna peale ära. Seemnepakil kirjas olnu järgi pidi Marmande kasvama kuni 80 cm kõrguseks, aga minu taimed olid küll oluliselt pikemad.

Ei jäänud muud üle, kui enne välja viimist taimi korralikult kärpida.
Esimesed viljadki on juba täiesti arvestatavas suuruses ning varsti on lootust saaki koristama hakata.

Peenrad ja kasvuhoone

Puud ja põõsad istutatud, asusime peenraid tegema. Maasikate jaoks otsustasime teha peenrakastid. Selleks tellisime PlastRexist plastikust lauad. Herned ja porgandid jäävad sel korral veel tavalisse peenrasse, eks siis hiljem paistab, kas kolivad ka kastidesse või jääbki nii. Peenarde jaoks vedasime juba eelnevalt laiali veetud mullale peale veel mõned koormad mulda ning külvamine võiski alata. 25. aprillil said prgandid ja herned mulda ning loorid peale.

Samal ajal kerkis peenramaa taga vaikselt ka kasvuhoone vuldament. Kasvuhoone ise otsustasime tellida firmast Hambruk. Karkass tundus tugev ja disain ka korralik.


Köögivilja peenrad valmis, asusin lillepeenra kallale. Taimed tõin enamuses maalt ema peenardest. Mõned ikka ostsin ka.
Mulda said priimulad, kobar hüartsindid, astilbed, kirikakar. Maja eest vanast lillepeenrast leidsin pojengi juurikad. Needki kolisid uude lillepeenrasse ringi. Väikes nurga peenrast eraldasin kuumaasikale, needki kolisid maja ees olevast peenrast ringi.  Kodus olid ette kasvatatud astri taimed, need panin samuti juba peenrasse kasvama.

Nädal hiljem jõudis kohale ka kasvuhoone ja plastik lauad, millest mees meisterdas maasikatele peenrakastid. Maasikataimed tõime jälle maalt ema juurest. Peenrad said 80 cm laiad ning kumbagi kasti itutasin kolm rida taimi.

Kasvuhoone paigaldajad olid natuke "haltuurat teinud" ja jätnud polükarbonaadi tahvlite otsad teipimata. Samuti olid automaattuulutid reguleeritud nii, et isegi, kui kasvuhoones oli ainult 11 C, olid luugid lahti. Seega ei jäänud muud üle, kui paigaldajad uuesti kohale kutsuda ning taimede kasvuhoonesse istutamisega veel nädala oodata.

Aiaga täiesti nullist peale

Õu puhtaks tehtud, alustasime aiamaa rajamisega.
Eelnevalt  kasvas õue peal kaks vana õunapuud. Üks neist, Tribuu, oli kahjuks nii mädanikku täis ja lootusetus seisus, et sügisel peale õunte koristamist olime sunnitud puu maha võtma.
Teine puu on samuti üsna nukras seisus - koore alune seent täis, pool tüve koorest paljas, aga kuna õunad on super maitsvad ja säilivad jahedas ruumis lausa märtsi kuuni, siis püüame seda säilitada nii kaua kui võimalik. Veebruari lõpus tegime talle tugeva harvenduslõikuse ja eks näis, mis sellest puust saab.


Aprilli viimaseks nädalaks võtsin töölt puhkuse ning otsustasin tegeleda aia rajamisega. Nagu kiuste oli terve nädala ilm vilets ja sooja ainult paar kraadi. Sellele vaatamata käisin läbi kõik pealinna aianduspoed ja aiandid ning nädala lõpuks olin leidnud endale sobivad viljapuud.


Meie uues aias kasvavad nüüd siis järgmised puud:
pere õunapuu - Tiinale poogitud Melba ja Valge klaar
pere pirnipuu - Mlivskaja Rannajale poogitud Pepi ja Suvenirs
pere ploomipuu - Avele poogitud Emma Lepermann
pere murelipuu - Dönniseni kollane, Leningradi must ja Madissoni roosa


Lisaks koguvad jõudu
must sõstar - Varmas ja Intercontinental
tikker - Hinnonmäe punane ja Invicta
perepõõsas - punane ja valge sõstar

See aasta tuleb teisiti

Sel aastal algab minu ajapidamise ajaloos täiesti uus ajastu - mul on nüüd oma aed.
Eelmise aasta lõpus ostsime endale maja koos täiesti arvestatava aiaga.
Aed oli räämas ja rääbakas, võssa kasvanud ja täis veetud kõike mis majapidamisest üle jäi, alustades ahjupottidest ja lõpetated auto osadega. Aia ääres seisis kolm lagunenud kuuri. No ja ega majagi parem ei olnud, sealgi kõrgusid sodi mäed põlvini.

Terve sügise koristasime. Enne külmade saabumist nägi aed juba palju parem välja. Mitu konteineri täit sealt seda sodi minema sai veetud, kes seda enam teab, igal juhul vähe seda ei olnud.
Keset õue seisvast kuusest edasi sisuliselt ei pääsenud, sest võsa oli nii tihe.

Terve pere lõi käed külge ning üsna varsti nägi õu juba palju rohkem õue moodi välja. Keskkonna ametist saime loa ka 16 poolkuivanud või muidu õnnetu puu maha võtmiseks.

Kui suuremad külmad mööda said, alustasime pinnase korrastamisega. Lapsed said omale mänguplatsi

Et mullapind oleks tasane ja saaks ilusa muru külvata, vedasime krundile laiali mitu head koorma täit mulda. Kärutasime ja rullisime, rullisime ja silusime ning lõpuks külvasime ka. Õue tagumine osa on nüüd sile. Muru siiani kahjuks veel näha ei ole, aga kui üks kord sadama hakkab, küllap siis see muru ka tuleb.