Mina rohisin aias peenraid ja Anneli mängis liivakastis, kui järsku märkasin naabrinaist oma maja poolt õue kiirustamas ise samal ajal koeraga pahandades. Tuli välja, et koer kiusas väikest siili. Naabrinaise sõnul oli koer juba ka eelmisel päeval aiast siili leidnud.
Kuna naabrite aias siilil enam ohutu ei olnud, siis kolisime väikse okasekera meie õuele ringi. Annelil muidugi oli hea meel, ta ei olnud ju enne siili nii lähedalt näinudki. Üks suurem siil jalutab meil küll aeg ajalt õue peal, aga nii lähedale ei lase ta kunagi. Nüüd sai tüdruk siili lausa oma kätte võtta.
Siilike vaeseke oli koeraga kohtumisest nii hirmul, et läks oma pool tundi enne, kui ta julges end muru peal kerast lahti lasta ja ümbrust uudistama hakata. Ka see oli meie viie aastasele päris vahva kogemus, jälgis kogu selle aja, et millal siil ometi end liigutama hakkab ja kuhu ta nüüd siis läheb.
Peale seda kui meie õu oli läbi jalutatud, puges väike okaskera aiavõrgust läbi ning kadus naabrite naadimetsa. Loodetavasti satub ta oma jalutuskäikudel jälle meie õuele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar