Maja valmimisega läheb mõned kuud veel aega ja ilm väljas on nii ilus, et ega tuppa ei raatsikski minna. Nii sai tehtud otsus, osta võrkkiik. Võrkkiik oli minu lapsepõlve unistus. Kujutasin ikka ette, kuidas ma seal pikutan ja raamatut loen. Paraku ei olnud meie aias sobivaid puid, kuhu võrkkiike kinnitada saaks ja nii pidin ma lapsepõlve ilma võrkkiigeta läbi ajama.
Meie uues aias on puid rohkem kui küllaga ja sobiva vahega puude leidmine ei olnud väga keeruline ülesanne. Kiik sai riputatud laste mänguplasti kõrvale. Vähemalt suvel paistab pärastlõunast kuni päris õhtutundideni välja paistab sinna ka mõnus päike. Nüüd siis on minu lapsepõlve unistus täitunud ja mul on oma võrkkiik.
Praegu muidugi on mul sinna suht keeruline löögile saada, sest nagu arvata oligi, meeldib see väga ka minu lastele. Aga küllap see vaimustus varsti mööda läheb ja ma saan seal mõnusasti õhtupäikses ajakirja lugeda :)